Selle aasta Gotland Runtil osales mitu Eesti jahti, nende hulgas ka eelmisel aastal väga tormistes oludes võistluse lõpetanud Nola meeskond.
Gotland Runt’il oli Nola peamiseks eesmärgiks tegelikult testida uut MAT 1220 paati koos Nola offshore meeskonnaga. Jälgisime, kuidas suudame võistelda tuntud ja väga professionaalsete meeskondade vastu nagu Intermezzo (Landmark 43), Katima (Swan 42), HH42 Fast 40, Garm (JPK) ja X41 jahid. Esialgsed võrdlused offshore võistluste osas on üsna paljulubavad ning annavad ka infot valikute kohta, kuidas paati edasi arendada.
Erinevalt eelmisest aastat, kus meeskond koosnes ainult eestlastest, on selle aasta offshore tiim rahvusvaheline. Elukutseliste purjetajatena kuulusid meeskonda Natcho Postigo, Hugo Rocha, Piotr Przybylski ja Joan Navarro, kes koondavad kogemusi Ocean Race’ilt, American Cupilt, olümpiavõistlustelt kui ka maailmameistrivõistlustelt. Eestlastena olid tiimis Eleny Kasemets, Tiina-Liina Uudam, Taavet Hinrikus, Kaarel Holm, Mihkel Vainu ja Margus Uudam.
Kui eelmise aasta Gotland Runti domineerisid 20-40 sõlme tuuled, siis see aasta oli oluliselt mitmekesisem. Start toimus üsna vaiksetes tuuleoludes, sellele järgnes vihmane ja külm kuni 30 sõlmese tuulega allatuule ots, kus tuli paati taltsutada 17-20 sõlmestel kiirusel ning teine päev kulges juba rahulikumates ja päikselistes oludes. Tuuleolud olid me meeskonnale ja paadile soodsad, mistõttu õnnestus saavutada ka oma klassis, ORC A hinnaline 2 koht.
Tegemist oli meie esimese võistlusega, kus ligi pooled meeskonnaliikmed olid elukutselised purjetajad. See asjaolu tõi välja loomulikult mitmes aspektis kontrasti me eelmise aasta võistlusega:
- Igaühel meist oli 10L veekindel kott, kogu varustus pidi sellesse ära mahtuma. Lisaks olid vaid avamere tormikad. Jalatsite valik tuli kaldal ära teha, tossud või saapad. Kuna kokkulepitud varuriietuse list oli sedavõrd väike, siis reaalselt jäid isegi need väikesed varustuse kotid enamusel pooltühjaks.
- Vahetused toimusid reziimis 2 tundi und ja 4 tundi tööd tekil. Magamine toimus enamjaolt täisriietuses, vest seljas, sest üsna tihti oli vaja oma une ajal ka tekile minna purjede vahetuseks või manöövriks.
- Tihti kujunes uneaeg ka unest unistamiseks – allatuulte otstel toimus vintsidel kõva trimmimine, mis tõi pidevalt 90+ dB “unelaulu” magajatele. Paudi või halsi järel tuli kolida koheselt ka vastasparda narile, “parematel” juhtudel sai seda teha ühe magamiskorra ajal ligi 10 korda.
- Hea tulemus tuli kindlasti ka me navigaatori pikaajalisest kogemusest ja uskumusest, et banaanide pardale võtmine toob kaasa halva õnne. Enne starti minekuks otste andmist, saime kail kogu kaasa ostetud banaanivaru ühe hooga ära söödud, sest valik oli, kas kaasa tuleb navigaator või banaanid.
- Mõistagi oli palju õppida ka proffide suhtumisest ja kommunikatsioonist, kogu meeskonnal oli olukorrast pilt alati ees, samuti lähiaja plaanidest. Omavaheline suhtlus ja tagasiside oli vägagi arendav ning sisaldas vihjeid, kuidas igaüks oma rolli saab paremini täita.
Lähiajal ootavad me meeskonda ees Muhu Väin ja RORC Baltic Sea Race, kus saame taas oluliselt targemaks paadi osas, samuti kasutame võimalus meeskonnatöö lihvimiseks.
