Foto autor: Külli Haav
Erilised purjetajad on selle hooajaga parapurjetanud läänest itta: Pärnu jõelt, Tallinna lahelt, Kuressaarde, Haapsallu ja nüüd Narva jõele. Sõite purjetamishuvilistega riigipiiri serval vürtsitasid tugevad läänetuule iilid ja hoovihm.
Suur galerii POSTIMEHES
“Narva jäi meelde: huvitav on minna tundmatusse kohta ning purjetada inimestega, kes seda elus esimest korda teevad,“ rääkis purjetamishuvilistele seilamist õpetanud Uko Tiidemann.
Koos purjetamine õpetab teistega arvestama
“Väga tore oli näha, kuidas üle käivad pagid ja kreen inimesi õhinasse ajas ning adrenaliini tekitas,“ lisas olümpiaklassi “470” soodimees, kes koos oma roolimehe Hugo Vainoga paarikümnele inimesele purjetamispisikut andis.
Tiidemanni sõnul sarnaneb parapurjetamine peaaegu kõiges tavapärase purjetamisega, suurimad erinevused on roolimine ning kallutamine – mõlemad käivad parapaadil teisiti kui mõnel muul paadil. Selline tegevus arendas ka teda ennast paremini inimestega ümber käima ning teistega arvestama.
”Nii Haapsalus kui ka Narvas käies jäi tunne, et aitame päriselt inimesi, teeme kellegi päeva paremaks, “kinnitas Tiidemann.
Sport peab leidma tee igaühe juurde
Projekti juures abiks olnud ja käed külge pannud riigikogu liige Signe Riisalo leidis, et sport ja liikumine ei küsi ja ei tohi küsida vanust, emakeelt, tervisest tulenevaid takistusi ega üldse midagi.
“Sport ja liikumine peab leidma tee igaühe juurde,” rõhutas sotsiaalsete probleemistikega kursis olev naine ja kiitis projekti, “Eriliste purjetajate projekt propageeris läbi suve Eesti eri sadamates purjetamist, liites erivajadusega inimesi, purjetajaid, treenereid, vabatahtlikke abilisi, sponsoreid, puudega inimestele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse pakkujaid ja heatahtlikke kaasaelajaid. Nii see peabki olema, peame olema ja tegema koos sõltumata piirangutest, mis on vaid väljakutseks neid ületada.”
Kuidas edasi?
Aktiivse purjetamisharrastajana olid paljud inimesed ja sadamad Signe Riisalole tuttavad, siiski laiendas Narva ja Narva-Jõesuu jahtklubide ja nende inimestega tutvumine tema jaoks purjetamisvõimalusi nii geograafilises kui ka mentaalses mõttes. “Selle suve jooksul olen püüdnud erinevate inimestega suheldes aru saada, milline võiks olla eriliste purjetajate jaoks hea ja jätkusuutlik lahendus. Kas see on erivajadustega lastele purjetamiskoolidesse tingimuste loomine, rahvusvaheline võistlussport või hoopis sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse laiendamine? Ilmselt kõike samm-sammult nii, et igaüks leiaks endale sobiva väljundi,” mõtles Riisalo süsteemselt.
Eriliste purjetajate viis aastat
Tegime esimese parapurjetamise ürituse 2015. aastal Noblessneri sadamas Noblessneri jahtklubi purjetamiskooliga (NYCS). Kõikidele meeldis ja osalejad tahtsid edaspidigi merel käia. Aga raha meil tegevusteks ei olnud, seega mõtlesime teha heategevuskampaania. Meie olümpiasurfar Ingrid Puusta surfas 2016. aastal peale Rio olümpiamängudel võistlemist üle Läänemere: Rootsist Gotlandi saarelt Saaremaale, kokku 164 kilomeetrit. Selle sõidu ajal said inimesed annetada parapurjetamise võimaluse loomiseks. Saadud raha eest tegime 2017. aastal purjetamist juba kolmes linnas: Pärnus, Tallinnas ja Kuressaares. Ja nii igal aastal, sellel aastal ka Haapsalus ja nüüd Narvas. Sel suvel toimus Tallinn Race raames esimene Baltimaade parapurjetamise võistlus klassile Hansa 303. Nüüdseks on projektiga purjetamist proovinud pea 200 inimest üle 300 korral vanusevahemikus 7-79, mehi ja naisi võrdselt.
Parapaatide ostu toetas Eesti Sotsiaalministeerium, eelmise hooaja üritusi Eesti Töötukassa ja seda hooaega on toetanud Eesti Paralümpiakomitee ja Eesti Jahtklubide Liit ning tehniliste lahendustega Tiki Treiler, võileibadega Mamma, transpordiga LCC Produkt jpt.
TEKST: Külli Haav
